Koolitajad

Sündisin Tallinnas linnapoisina, ometi olen juba varasest lapsepõlvest saati tundnud tugevat tõmmet linnast ära loodusesse. Peagi tuli soov nähtut teistega jagada. Siis tekkiski huvi fotograafia vastu, olin alles kaheksa aastane. Esimesed näpunäited fotograafiast sain oma isalt, esimeseks kaameraks oli „Ljubitel”. Nii see algas. Teadmised kasvasid, vajadused ka, minu käest käis läbi mitmeid kaameraid, neist mõned paljudele tuttavad, mõned nimed päris kummalised: „Moskva-2”, „Smena”, „Vilija Avto”, „Kiev”, „Zenit”…Tänaseks olen fotograafiaga tegelenud juba üle kolmekümne aasta.

Sündisin 16. jaanuaril aastal 1967 Tartus. Abikaasa Hillega olen õnnelikult abielus aastast 1990 ning meie peres kasvavad kaks toredat poega: Arle (s. 1989) ja Adrian Hanley (s. 2005). Kui lapsepõlv, kooliaeg ja kaks aastat Nõukogude armeed välja arvata, olen kogu oma elu olnud tegev meelelahutusmaailmas. Muuhulgas omanud plaadifirmat ning korraldanud kontserte ja festivale. Olen 17 aastat töötanud klubidiskorina, kuni vahetasin selle ameti tele- ja raadiotöö vastu. Hetkel on põhitööks hommikuprogrammi juhtimine raadios SKY+. Samuti juhin telemängu "Võta või jäta" TV3-s.      

Sündinud olen Tartus 1972. Formaalse hariduse sain merenduse erialal. Hiljem olen õppinud laias maailmas mitmeid ameteid juurde. 1991. aastal viis elutee mind Eestist eemale - Inglismaale ja sealt edasi Kesk-Ameerikasse. Olen reisinud läbi enamuse Ameerika mandrist, Kariibi mere saartest ja Aasiast.

Kaupo Kikkas on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli ja õppinud Eesti Muusikaakadeemias, mis jäi lõpetamata. Samuti on Kikkal Master of Photography tunnistus Soomest, Institute of visual Communications'ist.

Pildistama hakkasin 2006. aastal. Mäletan oma esimest klõpsu peegelkaameraga, millele järgnes kohene õpingute alustamine Tallinna Polütehnikumis fotograafia erialal.         

Sven on öelnud enda kohta: "Õnneks õndsal nõukogude ajal kannatasid kooli eelarved erinevaid huviringe pidada, nende hulgas ka fotoringi. Sealt alustasingi oma algteadmiste omandamist, Tartu 10. keskkooli pimikust.

Sõnu, millega iseloomustada loodusfotograafi Sven Zaćekit, on palju. Ta on noor, edukas ning kuulus. Aga milline hing jälgib looduses toimuvat, et seda kaameraga püüda?

Juba enne mind on öeldud, et fotograafia võib toimida pildistajale kui teraapia. Toetan seda mõtet täielikult, sest minu jaoks eduka fotograafi taga leiab üldjuhul peale tehnika valdamise midagi olulisemat.

Hariduse järgi peaksin tegelema elektriga, veidi sai TPIs ka elektronarvutitest mõeldud. Kuid nagu kogemus ütleb, fotograafia on ravimatu haigus.